DIATOONILINE HARMOONIA
RÜTMIMUUSIKAS
Kust on harmoonia mõiste pärit ja mida see tähendab?
Kaasaegne Lääne muusikalises kontekstis kasutatav harmoonia teooria tugineb 18. ja 19. sajandi klassitsismi ning romantismi perioodil välja kujunenud tonaalsuse printsiibi põhimõtetel. Oluline roll selles oli teoreetikute Hugo Riemanni, Jean-Philippe Rameau' ja Heinrich Schenkeri töödel.
Harmooniast on ajaloo vältel räägitud mitmel erineval kombel.
"Harmoonia pole midagi muud kui varieerumise põhimõttel kokku pandud muutuvad hääled ja konsonandid."
"Harmoonia on kõrvale vastuvõetavate kõlade kokkusobimine…
Meloodia sünnib harmooniast...
Täiuslik harmoonia koosneb neljast häälest."
Gioseffo Zarlino (1517-1590) – renessansiajastu Itaalia muusikateoreetik ja helilooja – on öelnud, et:
Jean-Philippe Rameau (1683-1764) – prantsuse barokiajastu helilooja ja muusikateoreetik – aga arvab oma kirjatöös "Uurimus harmooniast" (Traité de l'harmonie', 1722), et:
Philip Taggi järgi tuleneb harmoonia kreekakeelsest sõnast armonia (liidetud, ühendatud) ja ladinakeelsest sõnast harmonia (kooskõla). Kui keskaegses Euroopas tähendas harmoonia kahe heli samaaegselt kõlamist, siis renessansiaegses Euroopas laienes harmoonia kolme heli samaaegsele kooskõlale… Harmoonia laiem tähendus võimaldab rääkida mitmetest erinevatest harmoonia praktikatest… Harmoonia on oluliseks tunnuseks muusikastiilide eristamisel.