Kuigi rütmimuusika ei piirdu pelgalt jazziga vaid hõlmab endas mitmeid erineva harmoonia kasutusega muusikastiile, on selle õppimise nurgakiviks valdavalt kujunenud jazzharmoonia. Seetõttu kasutatakse käesolevas diatoonilise harmoonia kursuses valdavalt mõistet jazzharmoonia.
​
Selle termini rakendus on suures osas tinglik ning kasutusel eesmärgiga eristada kahte harmoonia õpetuses väljakujunenud traditisiooni (klassikalist ja jazzharmooniat).

 

Kursuse materjali esitlemisel püütakse kasutada stiilide ülest lähenemist kus näited ja ülesanded ei ole seotud vaid ühe kindla stiiliga.

 

Andy Jaffe defineerib jazzharmooniat kui akordide kasutamist nii teoorias kui ka paraktikas. 

Jazzharmoonia põhiprintsiibid on välja kasvanud Hugo Riemanni funktsionaalarmoonia kontseptsioonist, kus harmoonia järgnevused tuginevad toonika-subdominant-dominant funktsioonile.

Jazzharmoonia on põhinenud funktsionaalharmoonial juba alates jazzmuusika sünnist 20. sajandi esimestel kümnenditel.

Blues´i ja ragtime´i harmoonia kasutasid lihtsaid omavahel peamiselt kvindi suhtes olevaid duuri ja molli kolmkõlasid.

Swing muusika rikastas akorde sekstide ja noonidega kuid akordijärgnevused olid põhiliselt samad.

Bebop täiendas akorde mitmete lisahelidega nagu b9, #9, #11, 13, b13. Cool jazzi ja hard bopi 50ndatel jätkasid harmoonia koloreerimist lisahelidega.